Singlespeed

See võis olla aasta 2006 kuni 2008 kui ühel suvepäeval sõitsime isaga pealinna, et välja valida ja koju tuua mulle uus jalgratas. Kuna sõit toimus tavalise liinibussiga, siis kaugele bussijaamast me oma samme ei seadnud ning kohe Tartu maantee kõrvalt jalgrattapoest me ühe kena rohelise Itaalia ratta otsa me sattusime.

Müügimees oli hea – tal olevat olnud just täpselt samasugune ratas kuskil maakohas ja ideaalsemat varianti ringivuramiseks ei ole olemas. 18 käiku ka veel, mis oli suur hüpe edasi minu jaoks. Pikalt ei kaalunud ja pärastlõunast järelejäänud aja sain esimest korda elus Tallinna tänavatel oma uut ratast proovida. Hiljem mahtus see õnnega pooleks ka kenasti bussi pagasikasti ning sõidud võisid alata.

Ratas teenis mind väga pikalt ja hästi. Sai juurde soetatud “sarved”, porilauale vihane kleepekas ja kord aastas õli ketile. Tõenöoliselt oli just käiguvahetuse see osa, mis kõige esimesena otsad andis, mistõttu kõige äärmisemaid käike hiljem enam kasutada ei saanud. Edasi väsis ära sadul ja ühel hetkel jäi ratas pikemalt seisma oma uut aega ootama.

20 aastat hiljem on ratas taas elus, veel nooruslikum ja sihvakam. Mõte ratta korda seadmisest keris peas pikalt kuni tormasin otsa paarile artiklile siin ja siin.

Valitud töö juures on kõige huvitavam muidugi ratta koorimine kõikidest lisadest alates joogipudeli hoidjast ja lõpetades veidi olulisemate lisadega. Kuna värv oli säilinud pigem hästi ja roheline kamuflaaž kulub seenemetsas ikka ära, siis sai raamile näidatud kaugelt vaid tolmulappi ning ka praktikas ebamugav sirge lenks jäi omale kohale.

Esimese portsuna seotatud tarvikud (99€):

  • Keskjooks Shimano UN26 68×127.5mm
  • Vändad TBG 170mm 44h/38h
  • Pedaalid Union SP102
  • Tirr Dicta
  • Tagajooks Rodi 26 tolli, 36 kodarat tirrile
  • KMC S1 kett, 1/2 x 1/8, 112l

+ sadul (ca 15€) ja kasutatud pidurid ette, esijooks, rehvid ja veidi tööraha minu segaduste klaarimiseks City Bike-i hoolsatele remondimeestele ning ca 150€ hiljem olingi sadulas.