Suusatamine

Viimati suusatasin korralikult ehk 9. klassis, peale mida kehalise kasvatuse tunnid veidi tubasemaks talviti jäid. Peale keskkooli olen suuski alla saanud ehk paar korda kuid seda tegevust kindlasti suusatamiseks nimetada ei saa.

Kindlasti ei pea ma end mingitki moodi sportlaseks. Viimase paari nädala suusatunnid on möödunud samades metsades, kust sügiseti seeni varun. Selga ei tõmba ma endale liibuvaid retuuse, kätte ei pane suusakindaid ning taskusse ei pane energiageele.

Mulle piisab teadmisest, et mul on võhma sõita (või ronida, turnida, libiseda) soises metsas 5 kilomeetrine ring ilma pikali kukkumata ning sellest piisab.

Loetud: Virumaa valitsejad

Ükskōik, millised olid minu tunded aastakümnete tagustele sündmustele ja seotud ajaloole, raputas neid raamat Virumaa valitsejad tugevalt.

Ei saa salata, et keskmise eestlase ettekujutuses tundub metsavendlus midagi romantilist, üllast ja ōigustatut. Midagi, mis seondub igipōlise vastandamisega kōige vene-pärase ja punasega. Kuid see on möödas ning aus pilguheit tagasi paljastab nii mōnegi seiga, mille toimumisest ei soovinud ma kunagi teada saada.

Raamat, mille kajastatud sündmused jäävad 1940-ndate teise poolde, pōhineb peamiselt kaht tüüpi andmetel: dokumenteeritud ütlused kinni nabitud “bandiitidelt” ning pealtnägijate ütlustel. Kummagi allika tōesuses ei saa kahelda kuigi tuleb meeles pidada, et juba vahistatud mehed oma süütegusid kindlasti suuremaks ei puhunud.

Kōik on suhteline, oleneb kes kuulab ja kuidas ta kuuldut edasi annab. Ja loomulikult vormub info parajaks alles lōpptarbija peas, kes vägivaldselt loole punkti paneb.

10 aastat tagasi rivilaulu valides me seda raamatut lugenud ei olnud.