365

365

Lubadustega on alati nii, et neid on kerge anda kuid väga keeruline meeles pidada ja isegi keerulisem täita. Lollakas täiskasvanute maailm, mis paraku igapäevaselt ongi üles ehitatud koormatäitele lubadustele.

Vana-aasta õhtul antud lubadused on tihtilugu aga veel suurejoonelisemad kui äripäevadel antud. Peale selle on erinevuseks see, et tol õhtul antakse lubadusi endale, mitte ei peteta sellega sõpru, tuttavaid ja perekonda. Enesepett.

Täpselt 366 päeva tagasi alustasin üht pisikest projekti. Tulenevalt sellest, et lakkamatust klahvideklõbistamisest, endale kinnitatud aja puudusest ja sajast muust tegurist tundsin ma üha kaugenevat pliiatsist ja paberist, alustasin ma päeviku pidamist. Paberil ja koos pliiatsiga.

Sadu sissekandeid hiljem aga on mul mustade kaante vahel terve minu aasta. Üleni minu aasta. Ilma töö-juttudeta, ilma teismelistele omaste emotsioonide kirjeldamiseta ja muu üleliigseta. Ma võin iga kell meelde tuletada, kuidas on aasta jooksul lapsed kasvanud, millist kooki tegi Kairit minu sünnipäevaks ning millal käisin autoga remondis.

Lisaks sellele, et ma tunnen näppudes jälle jõudu haarata pliiatsit, on mul alles meenutused, mis ei ole mõeldud kellelegi, kes jälgib mind Twitteris või mujal. See on tunne, mida ma kindlasti soovin uuesti aasta pärast kogeda.