Väikeses külas ei ole just palju paikasid, mis sinust 28 aasta jooksul võiksid avastamata jääda. Üks selline siiski napilt küla piiridest väljaspool mõned päevad tagasi silma jäi.

Esmapilgul tundus mulle autoga töölt koju sõites põõsastest kellegi silmad vastu kumamas. Kodus rääkis Kairit aga tee äärde tekkinud hauakivist ning põlevast küünlast selle ees. Aga kellele? Mitte ühtegi õnnetust, mille puhul võiks selline objekt tee äärde tekkida, ei ole ju toimunud.

Täna kontrollides tabas mind jahmatus.

Mitte sellepärast, et kivile on märgitud sõnum “NSVL ARMEE SÕDURITELE”  ja 1941 – 1944. Või sellepärast, et keegi on vana mälestuskoha samblast ja okstest puhastanud ning küünalt seal põletab. Isegi mitte sellepärast, et minu külas keegi tõbras otsustab mälestada armeed, mis Eestist halastamatult üle käis.

Ma olen jahmunud, sest kivi on seal mälestamaks meest, kes hukkus koledas mootorratta õnnetuses. Mees oli kohalik, õnnetus ei olnud kuidagi seotud sõjaga ning selle paiga on tähistanud tema lähedased. Kuid nüüd on selle kivi üle kleepinud ja kruvinud keegi uue plaadiga, millel puudub igasugune seos terve mõistusega.

Panustan, et alandlikkus ning vaoshoitus kohaliku omavalitsuse tasandil hoiab seda sodi veel kaua selles pühas paigas.