Lubadustega on alati nii, et neid on kerge anda kuid väga keeruline meeles pidada ja isegi keerulisem täita. Lollakas täiskasvanute maailm, mis paraku igapäevaselt ongi üles ehitatud koormatäitele lubadustele.

Vana-aasta õhtul antud lubadused on tihtilugu aga veel suurejoonelisemad kui äripäevadel antud. Peale selle on erinevuseks see, et tol õhtul antakse lubadusi endale, mitte ei peteta sellega sõpru, tuttavaid ja perekonda. Enesepett.

Täpselt 366 päeva tagasi alustasin üht pisikest projekti. Tulenevalt sellest, et lakkamatust klahvideklõbistamisest, endale kinnitatud aja puudusest ja sajast muust tegurist tundsin ma üha kaugenevat pliiatsist ja paberist, alustasin ma päeviku pidamist. Paberil ja koos pliiatsiga.

Sadu sissekandeid hiljem aga on mul mustade kaante vahel terve minu aasta. Üleni minu aasta. Ilma töö-juttudeta, ilma teismelistele omaste emotsioonide kirjeldamiseta ja muu üleliigseta. Ma võin iga kell meelde tuletada, kuidas on aasta jooksul lapsed kasvanud, millist kooki tegi Kairit minu sünnipäevaks ning millal käisin autoga remondis.

Lisaks sellele, et ma tunnen näppudes jälle jõudu haarata pliiatsit, on mul alles meenutused, mis ei ole mõeldud kellelegi, kes jälgib mind Twitteris või mujal. See on tunne, mida ma kindlasti soovin uuesti aasta pärast kogeda.

Väikeses külas ei ole just palju paikasid, mis sinust 28 aasta jooksul võiksid avastamata jääda. Üks selline siiski napilt küla piiridest väljaspool mõned päevad tagasi silma jäi.

Esmapilgul tundus mulle autoga töölt koju sõites põõsastest kellegi silmad vastu kumamas. Kodus rääkis Kairit aga tee äärde tekkinud hauakivist ning põlevast küünlast selle ees. Aga kellele? Mitte ühtegi õnnetust, mille puhul võiks selline objekt tee äärde tekkida, ei ole ju toimunud.

Täna kontrollides tabas mind jahmatus.

Mitte sellepärast, et kivile on märgitud sõnum “NSVL ARMEE SÕDURITELE”  ja 1941 – 1944. Või sellepärast, et keegi on vana mälestuskoha samblast ja okstest puhastanud ning küünalt seal põletab. Isegi mitte sellepärast, et minu külas keegi tõbras otsustab mälestada armeed, mis Eestist halastamatult üle käis.

Ma olen jahmunud, sest kivi on seal mälestamaks meest, kes hukkus koledas mootorratta õnnetuses. Mees oli kohalik, õnnetus ei olnud kuidagi seotud sõjaga ning selle paiga on tähistanud tema lähedased. Kuid nüüd on selle kivi üle kleepinud ja kruvinud keegi uue plaadiga, millel puudub igasugune seos terve mõistusega.

Panustan, et alandlikkus ning vaoshoitus kohaliku omavalitsuse tasandil hoiab seda sodi veel kaua selles pühas paigas.

Säästmine on 2011. aasta lõpus saanud Eestis kuumemaks teemaks kui mahetoit. Ma isiklikult poleks seda kunagi uskunud, sest “roheline” toitumine tundus saavat uueks rahvusspordialaks.

Oma panuse on sellesse haigusesse andnud ka kindlasti euro, mis siiani eksitab inimesi sente kassasse jätma ning väikseima sularahana tunnistama vaid 5-euroseid tähti. Mina isiklikult pole 10 kuu jooksul õnneks teenindajale üle 2 euro jootraha jätnud ja ei plaani seda ka teha.

Siin ei maksa otsida seoseid ahnusest või ihnusest. Tegemist on säästmisega, milleta kahjuks kuidagi hakkama ei saa.

Säästmine on muidugi suhteline. Ma ei pea säästmiseks oma suhteliselt uue telefoni väljavahetamist veel uuema ja kallima vastu. Samuti ei pea ma säästmiseks toredaid perekondlikke väljasõite siin ja sealpool piiri. Kuidas siis säästa?

Hansapank on sellele vastust vorpinud ning välja tulnud täitsa kasutatava rakendusega nimega Rahaplaneerija. Vahva tööriista abiga selgub lihtne tõde: võta kokku igakuised suuremad kulud ning püüa neid igakuiselt maksimaalselt vähendada. Hetke ajandil ostetud või mitte ostetud asjad / teenused säästmist ei mõjuta.

Lihtne näide: Oktoober 2010 kulus mul laias laastus kolmveerand sissetulekutest toidu, transpordi ja finantsteenuste peale. Lahtiseletatult: lõunad pubis / kohvikus, bensiin ning autoliising + kasko. Veel täpsemini ma kulutasin kolmveerand oma palgast selleks, et tööl käia. See on suur raha.

Oktoober 2011: töölkäimisega seotud kulud moodustavad minu väljaminekutest nõks üle kolmandiku ja juurde on tekkinud nähtus, mida ma enne ei näinudki – säästud ja investeeringud. Kuidas ma seda tegin?

Loobusin kallist ja janusest luksusmasinast (nimetagem asju õigete nimedega), lõpetasin päevapraed ja pakkumised (mikrolaineahi teeb abikaasa eelmise päeva toidu soojaks väga edukalt ja kohvi saab teha ka presskannuga) ning loobusin 1000 kroonisest kaskokindlustusest lubadusega kenasti liigelda.

Kulutan seega omast meelest mõistlikult ja varuga. Seda tingumustes, kus hinnad tõusevad maruse tempoga, palgad on külmutatud ning üleüldine sügisväsimus on inimesed turri ajanud.